Muide, eelolev oli tegelikult lühike põige minu lapsepõlve. Just nii – selline oli enamus minu lapse- ja nooruspõlvest kuni täisealiseks saamiseni. Nimelt tegelesin spordialaga, kus mu trennikaaslasteks olid minu konkurendid, treeneri metoodika oli kaigas, mitte präänik, võistlustel vaatasid kriitilise pilguga kohtunikud ja võitis see, kes kõige vähem vigu tegi. Ehk siis, iga su väiksemagi vea eest võeti punkte maha. Treeneril olid ka omad lemmikud ning seda mitte oskuste või potentsiaali pärast vaid pigem mõjutas tema suhtumist see, kelle vanematega tal kasulikum suhelda oli.

Olen üle keskmise õiglustundega ja ma ei salga, et olukord mind riivas. Teisest küljest meeldis mulle ka võimelda. Mul oli tegelikult ju ka valikuvõimalus – sport lõpetada. Samas, kui jätkata tahtsin, tuli leppida pidevate treeneri sarkastiliste märkustega, mida tihti võis lausa mõnitamiseks pidada ja kõrgendatud kriitikaga, mida lisaks temale ka teised trennikaaslased endale lubasid. Kõik see on tegelikult täiesti eraldi teema ning kindlasti üks osa minu kujunemisest. Seega ei tahaks ma jätta muljet, et tunnen end kuidagi ohvrina. Pigem kirjeldasin seda kõike eesmärgiga, et jagada taustainfot, mis mulle antud teema kontekstis oluline tundus.

Öeldakse, et inimene harjub kõigega ja kuna minu kindel soov oli spordiga jätkata, siis hakkasin sellele kõigele teise pilguga vaatama. Märkasin, et vigade parandamine, millele treener ja teised osutasid, hakkas mulle tooma paremaid tulemusi võistlustel ning peagi märkas mind ka Eesti iluvõimlemise koondise peatreener. Samal ajal nende areng, kelle treenimisel treener vaid „präänikut” kasutas, kuna nende emad olid talle ühel või teisel moel kasulikud, oli aeglane või jäi hoopis seisma. Ilmselt selle kõige tulemusena hakkasingi nägema kriitikas oma „mentorit” ning täna olen selle osas oluliselt tolerantsem kui paljud teised.

Olles täna alustavate ettevõtjate nõustaja ja koolitaja, siis oma kliente aidates pööran tihti nende tähelepanu sellele, mida nad võiksid parandada ja milliseid oskuseid arendada. Minu eesmärk on suunata neid edule ja kui klient nõu kuulda võtab ning selle praktikasse viib, on tihti tulemuseks kiire ja positiivne areng. Samas tuli mul just hiljuti ette olukord, mil sain aru, et alustav ettevõtja, keda nõustasin tundis end minu märkustest väga puudutatuna. Nägin, et ta ei võtnud neid kui konstruktiivset tagasisidet vaid hoopis kriitikana tema tehtu osas. Minu eesmärk oli loomulikult esimene ning üritasin seda siis ka talle selgitada. Õnneks oli sellest kasu ning ettevõtja mõistis minu tegelikku eesmärki. Samas andis see mulle mõtlemisainet ning leidsin, et see on teema, mida tuleks arutada ka oma lugejatega.

Tean, et kriitikaks on erinevaid põhjuseid ning see ei ole sugugi nii meeldiv kui kiidusõnad. Samas tuletan meelde, et negatiivne tagasiside võib olla väga arendav, või päästa sind tobedast olukorrast. Tead ju küll seda lugu kuningast, kellele keegi õukonnast ei julgenud öelda, et ta alasti on. Aseta ennast tema olukorda alati, kui keegi sind kritiseerib ning mõtle, et tegelikult kinkis ta sulle võimaluse luua parema versiooni sinust endast või oma tootest/teenusest. Loomulikult ei ole kõik olukorrad sarnased. Mõnikord võibki olla nii, et kriitiku tegelik eesmärk on sind solvata. Aga sinu eesmärk võiks olla mitte solvuda vaid pigem mõelda, kas siin on võimalus sul end parandada. Pea meeles, et see käib igasuguse kriitika kohta – on see siis sinu, sinu loodud toote või pakutava teenuse suunas.

Siin on sulle mõned nipid, kuidas kriitikaga toime tulla nii, et see sind arendaks, mitte ei suruks tagaplaanile. Kui sind kritiseeritakse, siis:

1. Esmalt analüüsi, kas kriitikal on ikka alust. Mõtle, kas on veel fakte, mis seda kinnitavad. Näiteks, kui sulle öeldakse, et sinu kirjutatud raamat on halb, siis vaata müüginumbreid või kuula ka teisi arvamusi.

2. Jäta tähelepanuta alusetu kriitika: Kui leiad, et kriitikal ei ole adekvaatset põhjendust, siis ignoreeri seda. Tuleta endale meelde teisi arvamusi enda, enda soorituse vm kohta ning mõistad kohe, et kriitikul oli sinule halvast ütlemisega mingi oma eesmärk. Näiteks soov sellega enda enesetunnet parandada (jah, on ka selliseid juhtumeid). Kui nii, siis on see tema probleem ning ära võta seda endale lahendamiseks. Jäta endale meelde, et solvumine on solvuja, mitte solvaja mure.

3. Kasuta kriitikat, millel on vähimatki alust enese, oma oskuste või oma toote/teenuse parandamiseks. Sellisel puhul ei ole muud, kui täna mõttes kriitikut ja mõtle, et ta juhtis su tähelepanu millelegi, mille parandamine aitab sind ennast vms parandada.

4. Ära proovi kõigile meeldida: me keegi ei ole viiesaja eurosed, et kõigile meeldiksime. Mõningane kriitika enda suunas on täiesti ok. Olgugi, et 54% rahvast sa ei meeldi, võib sinust saada siiski USA president. Jäta endale meelde ka see, et vähemalt 25% inimestest ei hakka sa kunagi meeldima. Mida iganes sa ka ei teeks või ütleks.

Kokkuvõtteks soovitan loomulikult mõelda enne, kui tormad midagi muutma. Iga kriitika tagajärjel ei pea ennast kohe ümber organiseerima. Näiteks oli kunagi üks kohtulahend, kus kohus määras McDonalds’i ketilt miljon dollarit valuraha ühe kliendi kasuks, kes neilt ostetud tulise joogiga ennast väga õnnetult ära kõrvetas. Kohus andis ettevõttele ka võimaluse muuta oma kuumade jookide aparaate selliselt, et nendest tulevad joogid ei oleks liiga tulised. Ettevõte leidis, et neil on odavam tasuda kahjunõue kliendile, kui viia muutused sisse kogu maailma McDonalds’i esindustes. Siinkohal võime olla nende otsusega nõus või mitte, aga see on näide, et illustreerida seda, et igal asjal on mitu külge ning alati on mõistlik enne muutuste rakendamist mõelda kõikidele tagajärgedele.

Siiski soovitan kriitikaga end toime tulema harjutada ettevõtjatel või neil, kes soovivad milleski tipptasemel tulemusi saavutada. Nii ebamugav kui see meile ka ei tundu, võib kriitika olla meie peamiseks tõukeks arengule ning kriitik meie „mentoriks”. Samas, nagu juba ka mainisin, ei peaks me seadma eesmärgiks omaette iga väiksemagi märkuse pärast enda põhimõtteid ja ideid muuta. Kõike tuleks ikka võtta mõistusega. Jah, me ei pea kõigile meeldima, aga me ei tohiks kriitika eest ka põgeneda.

Aga mina olen õppinud, et pean ennast harjutama inimesi tihedamini kiitma. Aga see on juba eraldi teema 🙂

Viivika